Sebastião Salgado

Näitus „Kuld“, mille on kujundanud ja kureerinud Lélia Wanick Salgado ning mis on avatud 14. veebruarist kuni 25. oktoobrini, esitleb ikoonilisi fotosid, mille Sebastião Salgado jäädvustas 1986. aastal Brasiilias Serra Pelada kullakaevanduses. See legendaarne seeria tuuakse Fotografiska Tallinnas vaatajate ette tervikuna, haarates publikut oma ainulaadse piibelliku atmosfääri ja võimsa, universaalse looga inimlikust seisundist.

Fotograafia on minu elu

See, mida me näeme, ei ole ainult kaasinimesed oma südantlõhestavas, ent kangelaslikus püüdluses oma elu parandada, vaid ka Sebastião Salgado enda võitlus nende elutingimuste paremaks muutmise nimel.

1960. aastate lõpus põgenes noor paar – Salgado, tollal vasakpoolsete vaadetega majandustudeng, ja tema abikaasa Lélia Wanick Salgado – Brasiiliat räsinud poliitilise surve eest. 1980. aastate alguses takistas sõjaväeline režiim korduvalt tema katseid naasta kodumaale ning saada luba Serra Peladas toimunu dokumenteerimiseks.

Lõpuks anti talle 1986. aastal siiski luba. Tegu oli tol ajal maailma suurima avatud kullaleiukohaga, mis asus kuumas ja vaenulikus džunglis, 430 km kaugusel Amazonase jõest. See tõmbas ligi 52 000 kullakaevajat, kellest paljud töötasid ebainimlikes tingimustes, lootuses saavutada parem elu nii endale kui oma peredele.

„Mõned peavad mind fotoreporteriks. See ei ole tõsi. Teised arvavad, et olen aktivist. Ka see ei ole tõsi. Ainus tõde on see, et fotograafia on minu elu. Kõik mu fotod vastavad hetkedele, mida olen väga intensiivselt kogenud. Kõik need pildid eksisteerivad, sest elu – minu elu – on mind sundinud neid looma,“ ütleb Sebastião Salgado.

Siin näeme mehi ronimas ohtlikel, logisevatel redelitel mööda kaevanduse seinu, nende kehad kaetud mustuse, higi ja pingega. „Kuld“ on ühtaegu austusavaldus inimlikule võitlusele väärika elu nimel ja väljakutse kehtivale maailmakorrale: kas tõesti ei ole paremaid viise Maa ressursside jätkusuutlikuks jagamiseks kui brutaalne kapitalism? Olgu need ressursid inimesed – justkui toormaterjal, mis kannab endas lõputut potentsiaali – või meie planeedi loodus. Salgado fotod seavad kahtluse alla valitseva süsteemi ning selle, kuidas väärtuslikku inimlikku potentsiaali raisatakse selleks, et säilitada väheste rahaline ülemvõim.

„Tänapäeval, mil üha enam kasvab vajadus varustada kõigi mobiiltelefonide (ja peagi ka elektriautode) akusid metallide ja keemiliste elementidega, on Sebastião Salgado „Kuld“ aktuaalsem kui kunagi varem. Meie jaoks tähendab fotograafia emotsioonide esilekutsumist ja mõtlemise ärgitamist – see inspireerib teadlikumat maailma. „Kuld“ on särav näide fotograafia jõust ning meil on suur uhkus esitleda seda seeriat nüüd tervikuna,“ ütleb Fotografiska Stockholmi näituste produtsent Emilie Ackerman.

Erineva vanuse, klassi ja nahavärviga mehi tiriti kaevandusse, kus nad ronisid habrastel redelitel, kandes raskeid, kuni 40-kiloseid kotte. Esmapilgul võib tunduda, justkui roniksid nad üksteise otsas, kuid tegelikult mitte. See on hoopis omamoodi hästi toimiv, anarhiliselt organiseeritud koostöö, mille olid välja kujundanud kullakaevajad ise.

Iga kolme korda kahe meetri suurune maatükk kuulus ühele mehele (naistel oli kaevanduses viibimine keelatud, kuna sõjaväe hinnangul oleks see tekitanud konflikte), samal ajal kui teine rahastas kaevandamist ning kasum jagati nende vahel võrdselt. Raske füüsilise töö – kivimi kaevandamise ja maagi ärakandmise – tegid palgatöölised, kes unistasid päevast, mil just nemad leiavad või saavad osa kullaga täidetud kotist. Töölised magasid nappide plastkatuste all, mis katsid vaid mõne ruutmeetri suurust ala.

Tehnika, mille suurim väärtus on võime äratada emotsioone ja panna mõtlema

Kõik toimis hämmastava sujuvusega ning vaatamata kohutavatele tingimustele oli surmajuhtumeid vähe – mehi ühendas ühine unistus ja kurnav kullaotsing. Kuld, mis võis viia äärmuslikust vaesusest suure rikkuseni – ja mõnel üksikul juhul see tõepoolest ka nii läks.

„Kümne aasta jooksul kehastas see ammu lubatud El Doradot, kuid tänaseks on Brasiilia pööraseim kullapalavik vaid legend, mida hoiavad elus mõned õnnelikud mälestused, palju valusaid kahetsusi – ja fotod,“ ütleb Sebastião Salgado.

Alguses töötas Salgado tellimustöödega, sageli otse sündmuste keskel, kuid see osutus empaatilise loomuga fotograafile lõpuks liiga kurnavaks ning ta hakkas otsima teistsuguseid väljendusviise. Fookus jäi siiski alati fotograafiale ja sügavale kirele oma töö vastu. Ta on oma projektide jaoks reisinud enam kui 100 riiki ning juba nende pealkirjad räägivad enda eest: Other Americas (1986), Sahel: l’homme en détresse (1986), Sahel: el fin del camino (1988), Workers (kuhu kuulub ka seeria „Kuld“, 1993), Terra (1997), Migrations and Portraits (2000), Africa (2007), Genesis (2013), The Scent of a Dream (2015), Kuwait, a desert on fire (2016). Kõigi projektide produtsendiks on olnud tema abikaasa Lélia Wanick Salgado, kes ka kureerib tema töid.

„Salgado isiklik teekond – alates saabumisest Prantsusmaale poliitilise pagulasena kuni riigi kõrgeima autasu, Grand Prix Nationali saamiseni – on iseenesest moraalne lugu. Mõlemal juhul on keskmes meie võime võidelda parema maailma nimel, kuid ühtlasi on see ka tõestus, et tema pingutused on kandnud vilja,“ ütleb Emilie Ackerman.

„Kuld“ on klassikaline fotoseeria, mille keskmes on tehnika, mille suurim väärtus seisneb võimes äratada emotsioone ja panna mõtlema. Kui keegi pärast selle näituse nägemist ei tunne vajadust mõtiskleda Maa ressursside jätkusuutmatu ja ebavõrdse jaotuse üle, siis peab tal olema kivist süda. Ja võib-olla ka vajadus vaadata sügavamale iseendasse, et leida oma isiklik „kuld“ – midagi, millel on oma sisemine sära ja mille poole tasub püüelda rohkem kui maailma kõigi väärismetallide poole: humanism, empaatia, armastus ja meie eksistentsi tähenduslikkus.

Me oleme kõik karjaloomad ja vajame üksteist. Salgado „Kuld“ Fotografiskas toob selle mustvalges selguses eredalt esile.

Faktid

Sebastião Salgado, sündinud 1944. aastal Minas Gerais’ osariigis Brasiilias, on auhinnatud fotograaf ja loodusearmastaja. Ta elab Pariisis koos oma abikaasa Lélia Wanick Salgadoga, kes on kõigi tema projektide produtsent ja kuraator.

Ta põgenes Brasiilias valitsenud poliitilise surve eest ning pärast majanduse õpinguid alustas 1973. aastal Pariisis fotograafina, tehes koostööd agentuuridega nagu Magnum Photos kuni 1994. aastani. Seejärel asutas ta koos Lélia Wanick Salgadoga ettevõtte Amazonas Images, mis toimib tänaseni nende stuudiona.

Alates 1990. aastatest on paar pühendunud ka vihmametsade taastamisele Brasiilias. 1998. aastal õnnestus neil saada üks maa-ala looduskaitse alla ning nad lõid Instituto Terra, mis tegeleb metsade taastamise, looduskaitse ja keskkonnaharidusega.