Pentti Sammallahti

„Vaataja pilgus“ on kaunis ja müstiline ütlus. Mis tegelikult peitub vaataja pilgus? Kui palju on igas sinu tähelepanekus sind ennast? Ja kas sa teadvustad, kui suur osa sinu tõlgendusest on osa loomest?

Poeetiline vaatleja

Materjalistlikus lääne maailmas on vajadus müsteeriumi järele. Ja Pentti Sammallahti looming vastab sellele vajadusele kõige õrnema, humoorikama ja mõtlikuma viisiga.

Poeetiline vaatleja, kelle pilk maailmale on ainulaadne ja kaasav, ning keda tunnustatakse meistrina nii fototrüki kui ka mehaaniliste trükitehnikate vallas. Fotografiska esitleb suurnäitust „Kauge maa“, mille autoriks on legendaarne Soome fotograaf Pentti Sammallahti ning kuraatoriks Anna Mustonen.

Pentti Sammallahti on üks Soome tuntumaid kunstnikke – ja ta on rohkem kui fotograaf: ta on käsitöömeister, poeet, rändur ja meisterlik vaatleja. Juba üle 50 aasta on ta jäädvustanud looduse müsteeriume kõikjal maailmas, luues lummavaid pilte, kus loodus ja kunstlikkus, reaalsus ja fantaasia põimuvad lahutamatult. Tema uuenduslikud trükitehnikad ja portfoolioformaadi taaselustamine on mõjutanud oluliselt fotokunsti.

Juba üheksa-aastaselt otsustas 1950. aastal Helsingis sündinud Sammallahti saada fotograafiks – pärast seda, kui isa viis ta näitusele Family of Man, mille kureeris Edward Steichen. Kõigest kaks aastat hiljem tegi ta oma esimesed fotod Helsingi argielust ning alates 1970. aastate algusest on ta esinenud näitustel nii Soomes kui ka üle maailma. Sellest ajast alates on ta loonud silmapaistvaid pilte, mis on ühtaegu vormiliselt täiuslikud ja täidetud melanhoolse poeetikaga.

To turn our attention internally is an important aspect in our hectic lives. Distant Land gives us perspective of that places that seemed distant actually can be very close”, says Emilie Ackerman, Exhibition Producer at Fotografiska Stockholm.

„Need suured kunstiteosed, mis meenutavad meile meie eksistentsi müsteeriumi – kus aeg ja koht vahel ei omagi tähtsust. Kuidas me äkitselt ei hooli enam, kas see, mida näeme, on tuttav või tundmatu, vaid laseme selle lihtsalt endasse. Oma tähelepanu suunamine sissepoole on meie kiires elus oluline. „Kauge maa“ annab meile perspektiivi, et paigad, mis tundusid kauged, võivad tegelikult olla väga lähedal,“ ütleb Fotografiska Stockholmi näituste produtsent Emilie Ackerman.

Suurnäitus „Kauge maa“, kuraatoriks Anna Mustonen, toob vaatajateni 200 fotot kunstnikult, kes on olnud mentoriks tervele põlvkonnale Skandinaavia fotograafidele. See on lummav rännak müstilisse maastikku, mis eksisteerib korraga nii meie ees kui ka meie kujutluses – Sammallahti avab selle iga jäädvustatud stseeniga.

Tema mustvalged fotod on ühtaegu tõend tema erakordsest meisterlikkusest ja võti tema visuaalsesse poeetikasse. Peenus ja huumor, kaduvus ja ajatuse tunne põimuvad tema töödes sõltumata sellest, kas need on tehtud Helsingis, Soome saarestiku eraldatud paikades või kaugemates maades nagu endised Nõukogude vabariigid, India, Nepal, Türgi või Maroko.

Sammallahti kutsub meid, vaatajaid, looma oma tõlgendusi, pakkudes samal ajal naeratust ja vahel ka judinaid – tunnet, mis tekib vahetust ühendusest nii kunstniku kui kujutatuga. Vaataja pilgus…

Foto on „antud, mitte tehtud“

Töötades näib Sammallahti jagavat Walker Evansi mõtet fotograafi rollist kui õnnelikust vaatlejast, kellele on foto antud – see sünnib puhtast juhusest, et ta on olnud õigel ajal õiges kohas, et seda maagilist hetke kogeda. Olulisem kui see, kes on kaamera taga, on stseen ise.

„Ma tunnen, et foto anti mulle – ma ei teinud seda. Kui oled õigel ajal õiges kohas, tuleb sul vaid vajutada nuppu. Fotograafiks olemine ei ole siin määrav. Kõik, mida olen pildistanud, eksisteerib minust sõltumatult – minu roll on lihtsalt olla vastuvõtlik. Kõige olulisem on õnn – iga hea pildi taga on ka hea õnn,“ ütleb Pentti Sammallahti.

Tema ainulaadne vaatlusoskus tõstab näiliselt tavalised argised hetked ajatuks kompositsiooniks – justkui kaadrid mustvalgest filmist või halltoonides maalid. Need seosed ei ole juhuslikud.

„Ta ei ole dokumentaalfotograaf ega loodusfotograaf, vaid fotokunstnik, kes kasutab oma töödes viiteid muusikale, luulele ja kirjandusele. Tema visuaalne keel on väga poeetiline ja täis kultuurilisi kihistusi, mida ei pruugi kohe märgata. Sammallahti on kaasatud kogu fotoloomise protsessi – alates kompositsioonist ja kunstiajaloolistest viidetest kuni kadreerimise ja otsusteni, mida jätta kaadrisse ja mida välja. Ta ilmutab oma fotod ise, pimik on tema õnnepaik, kus ta kuulab kemikaalide vaikset loksumist. See protsess on sama meditatiivne kui pildistamine. Ta on tõeline kunstnik – nagu maalikunstnik ja käsitöömeister, kes loob kõik oma kätega. See on erakordne,“ ütleb Anna Mustonen.

Kuigi stseenide tabamisel võib olla juhuslikkuse element – udu, hajutatud valgus ja tühjad maastikud –, ei jäta Sammallahti lõppviimistluses midagi juhuse hooleks. Ta trükib kõik oma fotod ise ning töötab analoogtehnikas. Valminud tööd võivad olla nii väiksed, postkaardi mõõtu, kui ka suured panoraamid. Sügavad toonid ja tekstuurid peegeldavad tema kannatlikkust ja meisterlikkust – omadusi, mida ta jagas oma tudengitega Helsingi kunsti- ja disainiülikoolis, kus ta õpetas 17 aastat, kuni talle määrati 1991. aastal Soome riigi 15-aastane stipendium, et keskenduda täielikult oma loomingule.