Alison Jackson
Tõde on surnud
Kuningakoja liikmed, poliitikud ja kuulsused – keegi ei pääse Alison Jackson humoorikate fototempude eest näitusel „Tõde on surnud“. Kuulsustega sarnanevate inimeste kaasabil lavastab ta olukordi, kus tuntud inimesed satuvad kaamera ette täiesti privaatsetes ja sageli skandaalsetes hetkedes – just sellistes, mis kipuvad kinnitama meie halvimaid eelarvamusi… ja hirme…
Taju piiril
Alison Jackson on kaasaegne kunstnik, kes oma realistlikena mõjuvate fotodega nihutab pidevalt piire selle vahel, mis on päris ja mis vaid meie enda kujutlus.
Ta on sündinud Hampshire’is, elab ja töötab täna Londonis ning on õppinud kujutava kunsti skulptuuri erialal Chelsea kunstikolledžis ning fotograafiat Londoni Kuninglikus Kunstikolledžis.
Näitus „Tõde on surnud“ toob vaatajani fotod, mis on pehmelt öeldes fantaasiarikkad. Jackson kasutab kuulsuste ja kuningakoja liikmete teisikuid, asetades nad lavastatud, sageli privaatsetesse, vahel ka intiimsetesse ja haavatavatesse olukordadesse. Nende piltide kaudu uurib ta, kuidas tuntud tegelased mõjutavad meie taju, ning tõstatab küsimusi kuulsusekultuuri ja publiku kõmujanu kohta.
„Tõde on surnud. Mitte midagi, mida meile näidatakse, ei saa usaldada – kõike saab võltsida ja miski pole autentne. Mida see meiega inimestena teeb? Kuidas mõjutab see meie maailmapilti ja seda, kuidas me üksteist kogeme? Need on küsimused, millele tahan tähelepanu juhtida,”
Terav huumor, mis lõikab läbi meediakära
Jackson ei jäta midagi juhuse hooleks. Ta töötab pigem nagu uurija või detektiiv – otsides kirglikult ideaalset vaatenurka, täiuslikku castingut ja maski ning täpselt paika sätitud rekvisiite, mis jutustaksid loo võimalikult veenvalt.
Näiliselt on ta olnud tunnistajaks tervele reale skandaalsetele hetkedele: kas tõesti on olemas fototõestus Donald Trumpi intiimsetest hetkedest Miss Mehhikoga? Või hetkest, mil Elizabeth II teeb perega hubast selfit? Või kui purjakil Angela Merkel lebab vaid karusnahas François Hollande’i käte vahel? Või Barack Obama hiilib vaikselt suitsupausile…
Need lood, mille keskmes on nõelterav huumor, lõikavad läbi meediakära ja panevad vaataja hetkeks tarduma: kas see võib olla päris? Jackson mängib teadlikult meie tajuga, tekitades korraga nii äratundmist kui ka ebamugavust – ja sundides küsima, kui palju sellest, mida me näeme ja usume, on tegelikult tõsi.