Elliott Erwitt
Läbi Elliott Erwitti mänguliste silmade
Kevad toob Fotografiskasse fotokunsti korüfee Elliott Erwitti (1928–2023) retrospektiivnäituse „Läbi Elliott Erwitti mänguliste silmade“, mis seikleb läbi Erwitti seitsme loomekümnendi fotograafias ja toob esile mängulised argihetked, humoorikad vaatenurgad ja sügavustesse kiikavad mõtisklused. Näitus on Fotografiska austusavaldus legendaarse kunstniku erakordsele teekonnale ja andele fotograafias, esitledes ligi sajal pildil tänavafotograafia absoluutset meistriklassi.
Erwittil oli haruldane võime olla õigel ajal õiges kohas ning tema pildikeelt kannab nõtke esprii, tänu millele talletus fotodele argielu soojus, mängulisus ja emotsioonirikkus. Näitusel on tema kultuslikud mustvalged fotod kõrvuti vähem tuntud töödega, ühtaegu on esindatud ka tema varased ülesvõtted 1949. aastast ja hulk värvifotosid Erwitti hilisest loomeperioodist.
Mina olen Elliott Erwitt
„Mina olen Elliott Erwitt, juba palju aastaid.
Hommikul ärgates pesen hambad ära ja seejärel toimetan edasi, ning kui ma kuhugi põnevasse kohta lähen, võtan ka kaamera ühes.
Ma lavastan pilte harva. Ma ootan neid ... Las nad tulevad ise neile sobival ajal. Mõnikord arvad, et kohe-kohe juhtub midagi, ja jääd seda hetke ootama. Sul võib vedada, aga ei pruugi. Pildistamise puhul on vahva see, et alati võib midagi ootamatut juhtuda. Mitte et ma oleksin lavastamise või muu säärase vastu, kui sa just sohki ei tee või vale eesmärgi nimel ei tööta. Isegi ootamine on omamoodi planeerimine ja manipuleerimine. Valmistud selleks, et saada sündmusest just selline kaader, millist sina tahad. Vahest räägin ma endale vastu. Nojah, hea küll.
Võib-olla peaks see saladus olema, aga fotograafia on laisa inimese elukutse. Sa ei pea harjutama nagu muusik, arst või baleriin. Vaja on vaid oskust luua lihtne süsteem ja kompositsioon või leida sobiv meeleolu. Ja aeg-ajalt võid oma loominguga mingi sõnumi edastada. Sellest piisab. Abiks võib olla ka see, kui oled õigel ajal õiges kohas.“
Tekst on väljavõte eessõnast „Dedication“, mille Elliott Erwitt kirjutas 1988. aastal ilmunud raamatule „Personal Exposures“.
Elliott Erwitt
Elliott Erwitt sündis Pariisis vene päritolu perre. Erwitt veetis oma lapsepõlve Milanos ja 1939. aastal emigreerus ta koos perega läbi Prantsusmaa USAsse. Teismelisena Hollywoodis elades tekkis tal huvi fotograafia vastu ning enne, kui ta alustas fotograafiakatsetustega Los Angelese linnakolledžis, töötas ta kaubanduslikus pimikus, kus ta töötles filmitähtede fännidele mõeldud allkirjastatud trükiseid. 1948. aastal kolis ta New Yorki ning pärast mõneajalist majahoidjatööd suundus New School for Social Researchi filmikursustele. New Yorgis viibides kohtus Erwitt muu hulgas Edward Steicheni, Robert Capa ja Farm Security Administrationi endise juhi Roy Strykeriga. Esialgu palkas Stryker ta tööle Standard Oil õlikompaniisse, kus too ettevõttele fotokogu koostas, ning seejärel tellis Stryker Erwittilt projekti Pittsburghi linna dokumenteerimiseks.
1949. aastal reisis Erwitt Euroopasse, kus ta jäädvustas oma usaldusväärse Rolleiflexi kaameraga Prantsusmaad ja Itaaliat. See tähistas Erwitti karjääri algust. 1951. aastal värvati ta sõjaväkke ning ta määrati Saksamaa ja Prantsusmaa signaalkorpuse üksuse teenistusse, kus ta täitis mitmesuguseid fotograafiaülesandeid.
1953. aastal kutsus Robert Capa Erwitti liituma oma agentuuriga Magnum Photos. Lisaks töötas Erwitt vabakutselise fotograafina sellistes ajakirjades nagu Collier’s, Look, LIFE ja Holiday, saades seega osa illustreeritud ajakirjade kuldajastust. 1960ndate lõpus töötas ta kolm aastat Magnumi presidendina. Fotograafina vilumust omandades hakkas Erwitt 1970ndatel ka filme tootma, luues mitu märkimisväärset dokumentaalfilmi ja 1980. aastatel lausa 18 komöödiafilmi HBO-le.
Erwitt oli konkurentsitihedas fotograafiavaldkonnas üks juhtkujusid. Tema ajakirjanduslikke esseesid, illustratsioone ja reklaame on avaldatud kogu maailmas juba üle poole sajandi. Ta sai tuntuks heatahtliku iroonia ja Magnumi vaimule omase humanistliku tundlikkuse poolest.
Näituse kuraatorid on Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl ja Fotografiska Tallinna näituste juht Maarja Loorents koostöös kohaliku meeskonnaga.
Kõik fotod on esitatud Elliott Erwitti ja Magnum Photose loal.