Anders Petersen

Üks Rootsi olulisemaid fotograafe Anders Petersen on oma pühendumuse ja vahetu kohaloluga kujunenud üheks Euroopa mõjukamaks fotograafiks. Fotografiska näitus „Lehmitzi värvid“ (Color Lehmitz) toob vaatajateni Hamburgi sadamapiirkonnas jäädvustatud legendaarse fotoseeria kontaktkoopiad koos Peterseni värvikate märkmete ja kommentaaridega. Näituse kuraator on Angie Åström, kes tegi selle ettevalmistamisel koostööd Fotografiska näituste produtsendi Emilie Ackermaniga.

Anders Peterseni pilk avaneb läbi kaameraobjektiivi

Pilgus on midagi erilist. Pilk, mis annab mõista, et siin, just siin, võid olla sina ise. Siin võid õitseda, puhata ja vastu pidada.

Anders Peterseni pilk avaneb läbi kaameraobjektiivi. See kohtub teiste inimestega siira ja julgustava uudishimu kaudu ning suudab sekundi murdosa jooksul tabada hetke. Hetke, mis kinnitab, et oleme kõik omavahel seotud. Et inimeste vahel eksisteerib side, mida me ei pruugi osata teaduslikult seletada, kuid mida suudame kõik tajuda ja ära tunda, kui kellelgi õnnestub see fotole jäädvustada.

„Kui sa midagi tõeliselt tahad, muutub see elu ja surma küsimuseks. Siis ei aita miski muu kui teatud laadi žiletiterav intuitsioon ja julgus olla piisavalt haavatav. Mitte tugev, vaid just haavatav, valmis kohtuma teise inimesega eelarvamusteta. Lõppude lõpuks oleme me kõik üks perekond. Minu jaoks pole asi kunagi tegelikult olnud fotograafiks olemises, vaid inimestevahelises sidemes. Kaamera on lihtsalt minu tööriist,“ ütleb Anders Petersen.

Just seetõttu on legendaarne fotoseeria Café Lehmitzist, mida Fotografiskas esitletakse näitusel „Lehmitzi värvid“, praegu sama aktuaalne kui 1960. aastate lõpus, mil need fotod sündisid. Nende autor oli noor rootslane, kes püüdis pääseda keerulise lapsepõlve ja noorukiea varjust ning igatses inimliku läheduse järele. Ta otsis pidevalt isakuju ja kuuluvustunnet, mis ületaks ühiskonnaklasside ja muude piiride seatud tõkked.

„Anders Petersen on meister, kelle mustvalged dokumentaalfotod suudavad selles seerias midagi erakordselt keerulist – jääda ajast sõltumata tähenduslikuks. Kontaktkoopiad viivad meid otse noore fotograafi maailma, tema kogemuste ja väljendusrikaste mõtiskluste keskele. Vanema Peterseni suuremeelsus ja julgus lubavad meil nüüd seda loomeprotsessi lähedalt näha,“ ütleb Fotografiska näituste produtsent Emilie Ackerman.

Petersen leidis kauaigatsetud läheduse Hamburgi sadamapiirkonnas asuvast Café Lehmitzist, tänavalt, kus tegutses ööpäev läbi 25 bordelli. Selles kunagi mitte uinuvas paigas ristusid väga erinevad elusaatused – meremehed, sadamatöölised, ümbruskonna elanikud, prostituudid, noored hulkurid ja vananevad inimesed, kes püüdsid kuidagi elust kinni hoida. See oli paik, kus tuli ellu jääda, kuid kus 23-aastane Anders võeti omaks ja tunnistati üheks omadest.

Café Lehmitz

Petersen oli juba teismelisena veetnud Hamburgi sadamalinnas kuus kuud. Hiljem naasis ta sinna, et jäädvustada oma sõpru, õppides tollal Christer Strömholmi fotokoolis. Hamburgi jõudes suundus ta Scandi baari, kus nad olid varem kohtunud, kuid avastas, et enamik vanu tuttavaid oli kadunud – mõned surnud, teised mujale lahkunud. Gertrud, üks vähestest, kes oli veel alles, otsustas Andersile näidata üht paika sügavamal Reeperbahni hämarates kvartalites.

See paik oli Café Lehmitz, kus aastatel 1967–1970 sündisid tõelised inimlikud kohtumised. Just seal toimus 1970. aastal ka Peterseni esimene näitus, mis kestis neli päeva. Pärast baarijuhataja Kurti nõusoleku saamist kinnitati seintele knopkadega 350 fotot ning igaüks, kes end mõnel pildil ära tundis, võis selle endale võtta. Petersen jättis igast fotost teise eksemplari alles raamatu jaoks, millest sai hiljem maailmakuulus fotoraamat.

1978. aastal ilmunud raamat andis nähtavuse ühiskonna kõige haavatavamatele inimestele. Peterseni portreedes põimusid õrnus, ühtekuuluvustunne ja kompromissitu otsekohesus, muutes need ühtaegu universaalseteks ja ajatuks.

„Kui seda seeriat hiljuti Venemaal eksponeeriti, seisin näitusesaalis, kus keegi mind ära ei tundnud, koos tõlgiga, kes vahendas mulle külastajate reaktsioone. See, kuidas inimesed seostasid fotosid omaenda elu ja lähedastega, tõi mulle kananaha ihule. See, et minu pildid kutsuvad inimesi märkama üksteist ja selle kaudu ka iseennast, on kingitus ning minu suurim motivaator,“ ütleb Petersen.

Ühel fotol on näiteks 61-aastane Elfride, kes on töötanud prostituudina umbes 13. eluaastast saadik. Kui bordelliomanik teatab talle, et ta ei teeni enam piisavalt raha, ning viskab ta tänavale, on Petersen kohal oma ainulaadse pilguga. Ta jäädvustab foto, milles Elfride valu ja haavatavus on peaaegu talumatult vahetud.

Just nii käegakatsutav on neis fotodes peituv võimalus tunda ära midagi iseendast. Kui vaid julged olla piisavalt haavatav, et sellele otsa vaadata. Mitte tugev, vaid piisavalt haavatav…